Üldlevinud on arvamus, et meil on laste õigustega kõik enam vähem korras ning peaksime pigem mõtlema, kuidas toetada neid lapsi, kes arengumaades jäävad ilma korralikust haridusest, kodusoojusest ning täiskõhutundest. Muidugi on mahajäänud ning sõjajalus riikide lapsi vaja toetada, ent üha enam peame keskenduma ka oma laste ja neid kasvatavate tublide emade kaitsele, kuna viimasel ajal võib kohata avalikkuses äärmiselt kummastavaid, et mitte öelda laste ning perevaenulikke avaldusi. Meedias on toimunud mitmeid, esialgu küll õnneks vaid verbaalseid rünnakud laste ja emade vastu, ent sõnadki võivad traumeerida. Vaenulikkus laste ja emade vastu paneb muretsema meie ühiskonna vaimse tervise pärast.
Kuulen juba, kuidas mind süüdistatakse olukorra üledramatiseerimises, ent toon siinkohal mõned näited, millega viimastel nädalatel on tulnud välja meie netiajakirjanduse lipulaev Delfi. Vaielge vastu, kui need räiged vihakõned hukkamõistu ei vääri. Me ei uskunud oma silmi, kui 22.05. ilmunud loos süüdistati Mailis Repsi selles, et ta võtab oma aastase lapse kaasa välislähetustesse, kus ta sundivat õnnetuid kaastöötajad maimukese eest hoolitsema. Ei aidanud siin asjaomaste kinnitused, et laps ei takista tööd ning tema eest hoolitsemist ei võeta tüütu kohustusena. Otsekui kaugest minevikust laenatud demagoogiliste võtete abil, maaliti eeskujulikust emast ja edukast ministrist eemaletõukav pilt. Korraga sai emakohuse täitmisest surmapatt, mille eest raevukad lugejad nõudsid oma kommentaarides ministri tagasiastumist. Ja seda ajal, mil eeldame tööandjatelt noorte emade ja isadega arvestamist ning ühiskonnas on laialt levinud arusaam, et laste kasvatamine ei tohi saada takistuseks edukale eneseteostusele.
Aga ajakirjaniku ja jõhkrate kommentaatorite arvates Mailis Repsi suhtes empaatiareeglid ei kehti. See tubli naine, kes on suutnud ühendada pere eest hoolitsemise ja pingelise riigitöö, tuleb nende arvates, kurat seda teab, mille eest, häbiposti naelutada. Piinlik peaks aga olema mitte Mailis Repsil, vaid nadikaelast ajakirjanikul, kes emale ja lapsele kallale kargas. Häbi peaks olema meil kõigil, kes me vaikides alatut rünnakut pealt vaatame ja vägivallatsejale kohta kätte ei näita. Kui Metoo liikumises mõistetakse inimesi hukka ainuüksi selle eest, et nad ühissõidukis mõnd häbelikku preilit himura pilguga piidlevad, siis oleks igati õigustatud, kui tirime päevavalgele emade ja laste vihkajad ning paneme neile aru pähe.
Et tegemist pole üksikute pervertidega, kinnitab ka läinud kuu keskpaigas samas Delfis avaldatud lugu märatsevalt jalgratturilt, kelle jaoks on maailma häirivamaks probleemiks lapsevankreid lükkavad emad, kellest on tüütu mööda saada ning kellele rattur lubab võimalusel sõidupealt jalaga tagumikku äsada. Jah, just sellise vihakõnest triiki loo meediaväljaanne avaldas ning üleskutset noorte emadega tänaval arved klaarida, toetasid kümned kommentaatorid. Nii kaugele oleme siis oma imelises arvamustevabaduses jõudnud!
Me ei peaks lastekaitsega tegelema vaid sõnades, meie esimene ülesanne on taastada avalikkuses lugupidav ja säästev suhtumine emadesse ja lastesse. Vägivallale kutsujad tuleb ohjeldada, vihasõnumite edastajad korrale kutsuda, sensatsiooni nimel eetika minetanud ajakirjanikud saata täienduskursustele või tootvale tööle.
1. juuni on lastekaitsepäev ja ühtlasi ka pereväärtuste austamise päev. Ilma vahvate emadeta poleks lapsi, lasteta aga tulevikku. Just seepärast on aeg alustada tagasiteed inimliku ja hooliva ühiskonna poole, millest oleme argiellu tungiva poliitilise võitluse tõttu jõudsalt eemaldumas. Lapsed vajavad eelkõige, et neid ümbritseksid inimesed, mitte vahkvihast värisevad ettearvamatud tigedikud.
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.
Подписывайтесь на Baltnews в Яндекс.Дзен