Ida-Virumaa keerulises olukorras pole midagi uut ja vajadusest piirkonda muu Eestiga integreerida, on kõneldud taasiseseisvumisest alates. Seda kummalisem, et veel aastal 2018 peame ikka veel rääkima probleemidest, mille juured ulatuvad üheksakümnendate algusesse, kui kohalik suurtööstus elas peale taasiseseisvumist läbi tõsise šoki ning põlevkivitootmise mahtude vähenemine ja Sillamäe ning Narva ettevõtete ümberprofileerimine võtsid töö paljudelt spetsiifilise ettevalmistusega asjatundjatelt. Olukorda pingestas määramata kodakondsusega ja naaberriigi kodanike suur osakaal elanikkonna hulgas.
Tänaseks pole Ida-Virumaa ikka veel võitnud tagasi juhtpositsiooni Eesti majanduses, milleks eeldused ometi olemas. Samuti ei leia väärilist kasutust selle ilusa maanurga turismipotentsiaal. Paljus toetub Narva-Jõesuu ja Toila turismindus tänagi idapoolsele huvile, mida hoiab ülal möödunud aegade nostalgia.
Lihtsate lahenduste otsingul.
Nagu paljudes Tallinnast eemale jäävates piirkondades, on ka Ida-Virumaa inimestel valida lihtsate ja keeruliste lahenduste vahel. Lihtsaim viis oma elu muuta, on kodupaiga tolm jalgelt pühkida ja minna maailma õnne otsima. Lahkujaid on Ida-Virust palju. Neid ei rahulda elamine regioonis, mis on muutunud omadele võõraks, ent pole ka võõrastele omaks saanud. Lahkutakse Tallinna, kus töökätest alati puudus, või kui tiivad kannavad siis Soome, Norrasse või kaugemalegi. Me ei tohiks lahkujaid hukka mõista, sest elu on antud vaid korra ja tahaks mitte sente lugeda, vaid täiel rinnal oma päevi nautida.
Keerulisema tee on valinud need Virumaa patrioodid, kes on olude kiuste leidnud võimaluse ümberõppeks, ettevõtlusega alustamiseks, sulandumiseks Eesti ühiskonda. Tänu neile on saavutatud piirkonnas teatud stabiilsus ja elu on vahepealsest lootusetust madalseisust siiski tasahilju väljumas. Üha rohkem vene emakeelega inimesi seostab oma tulevikku Eestiga ning sõjakad mittekodanike liikumised on kaotanud kandepinna. Ida-Virumaast on lõpuks saamas lahutamatu osa Eestist ning seda protsessi tuleb toetada, mitte nõrgestada lojaalse elanikkonna usaldust karmide avaldustega kodakondsuse ja rahvuspoliitika teemal. Tunnistagem, et kui kunagi suurtööstusesse tööle värvatud põlvkonna järeltulijad lahkuksid ajaloolisele kodumaale, nagu mõned äärmuslased soovivad, jääks Virumaa tühjaks. Selle läbi kaotaksid aga paljud, ja mitte ainult Keskerakonna toetajad, vaid needki, kes süüdistavad kõigis hädades venelasi.
Kuidas Ida-Virumaa taas käima lükata.
Paljud Ida-Viru probleemid ei erine teiste Eesti ääremaade omadest. Ainult keel, milles valdav osa idavirulasi kodus kõneleb, eristab piirkonda muudest maakondadest. Aastaid on Ida-Virumaa vajadustest rääkinud üksnes Keskerakond, teistele on see olnud otsekui Sannikovi maa – kõle ja tardunud. Nüüd, mil Keskerakond juhib valitsust, on parim aeg anda Ida-Virumaale uus stardikiirendus ja vallandada sealne loov energia.
Ideid ei pea kaugelt otsima, need on olemas ning vajavad vaid toetust. Sillamäel võttis 101 üritusest osa aselinnapea Tatjana Ivanova, kelle ettepanek avada taas Sillamäe-Kotka laevaühendus, tooks teostudes piirkonda rahakaid turiste. See omakorda aitaks luua uusi töökohti, elavdaks ettevõtlust, arendaks linnade taristut. Liini taaskäivitamise võtmeküsimuseks on luba kasutada Tütarsaarte juures otseteed läbi Venemaa territoriaalvete. Ümber saarte sõites pikeneb teekond umbkaudu kahe tunni võrra ning lisanduv kütuse ning ajakulu muudab projekti väheatraktiivseks. Loa saamine oleks väärikas väljakutse nii majandus- kui ka välisministeeriumile. Väga huvitava mõttega on välja tulnud Viru-Nigula vallavanem Einar Vallbaum, kes leiab, et tartlastest põlatud tselluloositehase, võiks planeerida Ida-Virusse. Asjal on jumet, sest kui omal ajal saadi hakkama Sillamäe tehase reostusprobleemidega, leidub piirkonnas ka täna piisavalt oskusteavet, minimeerimaks tehasega seonduvaid ohte.
Riik peaks rahvusvaheliselt tutvustama Ida-Virumaa võimalusi, et meelitada kohale suurettevõtteid, kes leiaksid eest kvalifitseeritud tööjõu ja ahvatlevalt mõistliku palgataseme. Maailmas hakatakse Indias või Malaisias toodetud rämpskauba asemel üha rohkem hindama kvaliteettoodangut ning seda olukorda tuleb ära kasutada.
Lähiajal prognoositakse toornafta ning sellest tulenevalt vedelkütuse hinna jätkuvat tõusu, mis võib avada uued võimalused põlevkivikeemiale. Juba praegu tuleks teha ettevalmistusi nende võimsuste taas rakendamiseks, mis Ida-Virumaa keemiatööstuses hetkel uinuvad. Samuti on potentsiaali sealse põlevkivitootmise kõrvalproduktide kasutamiseks. Neil päevil tegi Eesti Energia juhatuse liige Margus Vals ettepaneku kasutada Eesti piiri väljaehitamisel põlevkivitootmisest ladestunud aherainet. Seni kasutult mägedesse kuhjatud materjal leiaks rakendust nii teedeehitusel kui muudeski valdkondades.
Ida-Virumaa majandusjõud ja looduse ilu pole kusagile kadunud. Tuleb vaid leida võimalused, kuidas neid otstarbekalt kasutada.
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.
Подписывайтесь на Baltnews в Яндекс.Дзен