Avalikkus on võtnud selgelt eitava positsiooni Emajõge ja Peipsit ning Tartu ja lähiümbruse õhku saastava, aastas 6 miljonit tihumeetrit metsamaterjali läbi hekseldava gigandi suhtes, ja seda vaatamata ärimeeste ja mõnede poliitikute lubadusele, et tehasest saab Lõuna-Eesti tööstuse tõeline mootor.
Keskkonnaprobleemide kõrval on tehase vastaste argumendiks ka selle laastav mõju metsadele. Loodusesõbrad väidavad, et liiga valdavaks on muutunud maastikul lageraielangid, liialt sageli tuiskavad teedel vastu täislastis metsaveoautod. Mure kodumaise metsa tuleviku pärast kasvab ja selles valguses on Tartu tehase pooldajate võimalused üha ahtamad, sest metsaga seonduvatel teemadel ei usu rahvas enam ammu faktipõhiseid väiteid, vaid lähtub pigem emotsioonidest. RMK-l ja Keskkonnaministeeriumil pole selles aga süüdistada kedagi teist peale eneste arrogantse suhtumise ja soovimatuse pidada metsa tuleviku üle avatud ja hoolivat dialoogi.
Tartu kõrval on teisigi pingekoldeid, kus inimesed kodumetsa kaitseks välja astuvad. Üks selliseid on Narva-Jõesuu, kus elanikud on otsustanud takistada RMK plaanitsetavat raiet kuurortlinna metsavööndis. Kogutakse allkirju, et nõuda kodumetsa kaitse alla võtmist.
Narvajõesuulaste mure sarnaneb nagu kaks tilka vett nende hirmudega, mis panevad tegutsema tartlased ja linnaümbruse elanikud – see on teadmatus ja usaldamatus. Selle asemel, et elanikega metsa tuleviku üle arutada ja hirmud maha võtta, saadab RMK narvajõesuulastele segaseid signaale, otsekui võiks mõne aasta pärast alustada tõsiste raietöödega, aga sama hästi võiks need ka ära jätta. See pole tõsine jutt. Milleks keerutada ja vassida! Teadmatus ja vähene informeeritus sellest, mis Eesti metsas tegelikult toimub, on põhjuseks, miks kogutakse allkirju, protesteeritakse ja kirutakse valitsust. Jääb arusaamatuks, miks on meie ametnikud nii visad elevandiluust tornist alla tulema, et suhelda inimeste kui võrdsetega.
Eesti mets pole kadumas.
Pildi, otsekui oleks Eesti mets tõsises ohus, loob ülestöötajate mugavus ja raielubade väljastajate pealiskaudsus. Mugav on lõigata puid magistraalteedele võimalikult lähedal, et äravedamisel poleks vaja mööda pehmeid ja hiljem taastamist nõudvaid külateid logistada. Kui langi korrastamisega aastaid viivitatakse, tekibki mulje nagu näeks kogu Eesti mets välja niisama räsitud. Seda pilti näevad sajad tuhanded möödasõitjad, vangutavad pead ja kahetsevad, et näe mis ilus metsatukk on taas sae alla läinud. Emotsioonid köetakse üles ja pole siis imestada, kui järgmisena näeme mõnes kaunis metsasalus end puude külge aheldanud aktiviste, kes üritavad sel kombel takistada harvesteril tööd alustada. Ometi pole Eesti metsal esialgu häda midagi ja ka saega metsas möllavad mehed pole reeglina looduse vaenlased, vaid teevad tööd, mis ei tähenda mitte metsa kadu vaid ühe elutsükli lõppu ja uue algust. Ärgem unustagem, et õige majandamise korral on mets taastuv loodusvara.
Eesti metsa tervis pole laita.
Ehkki jääme oma 51%-selt metsasuselt maha põhjanaabrist Soomest, kus mets katab suisa kolmveerandit territooriumist, kuulume oma metsarikkuselt Euroopa juhtriikide hulka. Seni oleme osanud rohelist kulda heaperemehelikult kasutada. Jätkakem siis sama tasakaalukalt.
Läinud aastal kasvas meil metsa 2 330 600 hektaril, ehk märksa rohkem, kui 1942. aastal, mil mets kattis 1 473 000 hektarit või siis 1958. aastal, kui metsaalune pind oli kahanenud 1 420 000 hektarini. Viimase kahe aastaga on Eestis metsaalune pind suurenenud enam kui 20 000 hektari võrra. Läinud aasta raiemaht oli ca 11 000 000 tihumeetrit ning puitmassi juurdekasv 14 100 000. Nagu näha jäime plussi. Mets pole vähenenud, vaid see haarab enda alla endisi põllumajandusmaid ja hääbunud külasid.
Gigantomaaniast ja arrogantsist vabaks.
Meie muidu tasakaalus metsandust ähvardavad gigantomaania ja ülbus. Kui liidame praegusele raiemahule Tartu hüpertehases vajatav 6 miljonit tihu puitu, siis näeme, et langeme kohe kolme miljoniga miinusesse. Kui riik kavandab kergekäeliselt anda lubasid oluliste kodumetsade juurelt mahavõtmiseks nagu näiteks Narva-Jõesuus, siis minetame lojaalsete kodanike usalduse ja see on kaotus, mida puidumüügist teenitud kasum ei korva.
Alustagem metsade tulevikku puudutavat dialoogi ilma luuludeta gigantsetest tehastest. Kena oleks kaaluda ka võimalust suurendada veelgi kaitse alla olevat metsaala, mis juba praegu moodustab kogu Eesti metsast 25%. Sellega välistame lageraide kohalikele elanikele olulistes metsades. Lõpetagem lageraie maanteede ääres ja mingem kõikjal üle hoolivamatele raietüüpidele, mis jätavad uhkeimad puud kasvama. Saagem tõelisteks peremeesteks, kus igaühel on öelda sõna meie ühise rikkuse, metsa tuleviku suhtes.
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.
RUS: Без басен о гигантских заводах: про диалог о будущем лесов в Эстонии
Подписывайтесь на Baltnews в Яндекс.Дзен