Vabariigi aastapäevast, sellest, kui pidulik ja enneolematu see, alates NO99 skandaalsest etendusest ja lõpetades traditsioonilise paraadiga tuleb, on räägitud palju. Aastapäev on saanud ühise kujunduse, oma reklaamnäod ning autasustatutena ka kangelased, ent vähem oleme mõelnud sellele, mida tunneb esimest iseseisvusaega mäletav memm kauges metsakülas või sihitult tänavail uitav õppimisest ja töötamisest võõrdunud noor elanikke kaotavas maakonnalinnas.
Aastapäev pole ju bränd vaid tunne iga Eesti elaniku hinges ja kas see tunne on või puudub, pole üksnes valitsuse ja poliitikute teha, nagu sageli ekslikult arvame, vaid eks me ise määrame, kas suudame elus näha helgemat poolt, või mandub iga meie ettevõtmine ahastavasse virinasse. Kui märkame vaid halba ja näeme üksnes lootusetut, pole meil võimalust ka sünnipäevast osa saada. Et seda ei juhtuks, raputagem end vabaks liigsetest kahtlustest! Ärgem püüdkem kõiges leida salakavalat sepitsust Eesti ja eestlaste vastu, vaid naeratagem! Kui suudame sünnipäevanädalal kinkida naeratuse ka võhivõõrastele, kes meile tänaval juhuslikult vastu tulevad, alles siis saabub meie endi südameisse sünnipäevarõõm.
Mis meid segab õnnelik olemast?
Innovaatiliste ja edasipüüdlikena, oleme unustanud, kuidas lihtsatest asjadest rõõmu tunda ja ilma eelarvamusteta armastada. Oleme unustanud Georg Otsa surematuks lauldud tõe, et ei paremat maailmas kusagil leidu, kui Saaremaa heinamaal juunikuu ööl. Ikka kipume arvama, et kusagil mujal on soojemad suved ja ilusam loodus ning üldse toredam elu, kui meil siin Läänemere rannal. Ja mis seal Otsast rääkida, me ei vaevu mäletama isegi neid tarku sõnu, mida Tammsaare on meile pärandanud, kirjutades 1916, kui Eesti riigi väljakuulutamiseni jäid mõned aastad: „Veel maksab unistada, veel peab unistama, sest me oleme vähem unistanud, kui kodumaa lubab. Peab unistama sõnas, värvis, helis, kuni unistused reaalseks muutuvad.“
Täna valime unistamise asemel kahetsusväärse jonnakusega sõnaka paljastamise, värvide asemel laialivalguva performance ning vaid helis on meil tänu Pärdile väärikas unistus olemas. Aga kodumaale mõeldes, kanname ikka hinges okast, sest ajame segamini riigi ja päevapoliitika, rahva ja otsustusvõimetu massi. Mõelgem sellele ja kui küsitakse, kuidas meil läheb, julgegem vastata – tänan, meil läheb hästi!
Meil lähebki hästi
Nii see paraku on. Kunagi varem pole Eestis elatud nii jõukalt ja vähese vaevaga igapäevast leiba teenitud. Aeg polegi nii liigestest lahti, nagu paljud valeprohvetid kuulutavad. Meil jätkub horisonte, mille poole püüelda, ideid, mida ellu viia, hoolivust, mis säästab nõrgemaid – mida enamat! Aga hing nõuab rohkem, soovib garantiid, et ka viiekümne ja saja aasta pärast püsiks riik, mille sünnipäeva sellel nädalal pühitseme, et me ei lahustuks miljonite seas, kes paremat ja jõukamat elu otsides maailmas rändavad.
Euroopa on hea ent kodune soojus ja ühtehoidmine veelgi parem. Usaldagem Tammsaaret, kes 1935. aastal jõudis äratundmisele: „Sellepärast võiks hüüdele „Rohkem Euroopat!" niisama hästi kõrvale seada hüüde: „Vähem Euroopat ja rohkem meid endid!" Meie loome kõigepealt iseendale, mitte Euroopale." („Vaba Maa“ 1935, nr. 36.)
Tasakaalukus ja alalhoidlikkus on edu pant. Tammsaare mõistis seda, sest ta oskas näha rahvahulga seas iga üksiku armastust, lootust ja hirmu. Kui tänased otsustajad omandavad sama võimekuse, pole meil vaja muretseda.
Jäägem endaks
Eesti riigi sünnipäev kutsub meid leidma ühtekoondavat, samas suunas liikuma panevat, sest vaid usaldades ja üksteisele toetudes jõuame sihile. 1936. aastal tõdes Tammsaare: „Võõrad kombed ja eluviisid, võõras keel, võõrad ehted, toidud ja joogid, võõrad mehed ja naised, võõras kirjandus ja kunst – üldse kõik, millel võõras lõhn küljes, on otsitud ja ihaldatud kaubaks seal, kus üleliia toonitatakse iseennast ja oma rahvast." („Eesti Kirjandus" 1936, nr. 12.) Jahutagu see tsitaat nende õhinat, kes peavad Vabariigi aastapäeva üksnes eestlaste peoks ja kärpigu nende trotsi, kes arvavad, et meie riik püsiks ilma eestluseta. Tasakaalus peitub tõde. Väärikat Eesti sünnipäeva!
Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige.